Taevaskolamine

Kirjatükk ühepäevasest jalgsimatkast ja kolamisest Taevaskojas 1. juulil 2012. Kaasa jalutasid Ave (igavesti noor, aga selleni hiljem), Henri (3a), Rasmus (9a) ja Sven (29a).

Taevaskoja kanti saamiseks rongiga peaks praeguse sõiduplaani järgi alustama sõitu kell 6:30. See on vara, ütlemata vara. Poole seitsme ajal väljuv rong tähendab äratust, eeem…. vara. Ütlemata vara.  Pildiline stiilinäide ka hommikust:

Kolamisel käivad ikkagi väljaõppinud profesionaalid, kes on harjunud taluma varahommikusi Tartu-suunalisi ronge ja muidki kannatusi. Mitte mingil juhul ei soovita seda nalja ise järgi teha. Vähemalt mina ei ole süüdi kui hea ei ole.

Meie rikkalikku kogemustepagasit näitab muuhulgas ka see, et me teame täpselt, et varahommikuses Tartu rongis ei müüda kohvi, seega matkatarkus number 1: “varajase rongi peale võta ise enda kohv kaasa”. Kohvi saab nende rongide seest, kus on glamuurne esimene klass. Öise nelja tunni magamise mõjude leevendamise aktsioon:

Lisaks unele ja kohvile olid rongis ikka poisid ka:
Ja Ave muidugi ka. Ees stiilipuhtad pohmakaprillid:
Paraku pean ma siinkohal kirjutama, füüsilise noomituse ähvardusel, et prillide ees olekul ja raskete hommikute esinemises ei pruugi alati olla seost. Ehk siis seekord ei olnud pohmakat, kui eelnev lause liiga keeruliselt kirja sai.

Asko Künnapi luuletus oli ka:

Antud pildilt loeb välja, peale mõningaid loogilisi järeldusi, matkatarkuse number 2: “kinnisvaramaakleril ja maksalutikal ei ole suuremat vahet, head matkakaaslast ei saa neist kummastki”

Umbes kolmveerandtunnine jalgade sirutamise vahepeatus Tartus möödus poistel mänguväljakul ja meil Avega telefonitsi Sannu ja Erki äratamisega. Tallinnast Tartusse jõudmise aja jooksul oli kodumaale suvi saabunud, meil aga olid joped kaasas. Peale kahe esimese heade mõtete linnas resideeruva ohvri äärmiselt varajast äratust, otsustasime parem jopesid kaasas tassida. Tervet Tartut pole nüüd ka sellepärast vaja üles ajada. Seega siinkohal siirad vabandused telefoniterrori eest hommikul kell pool kümme. Tartu pilte ka:

Kell 11:01 jõudsime rongiga Taevaskoja jaama. See on neli ja pool tundi ja üks minut. (Miinus umbes aeg kui mänguväljakul paus oli.)  Raudteejaamast jõeni gepsuträksutasime ka http://www.endomondo.com/workouts/kn2jUPC3-Hw ning isegi paar pilti sai tehtud:

Pange ülaloleval pildil tähele kirja “Taevaskoja kesklinn” ja alloleval pildil üliroosat kostüümi koos pohmakaprillidega.

Sedasi jõudsime siis kohale.  Või samas, kõige noorem kaasakolaja tahtis pidevalt sülle, kukile, maha, sülle, maha, kukile, sülle ja nii edasi. Päris tegelikult tahtis ta emme sülle, issi kukile, maha, … , saate aru küll. Lisaks oli maanteekraavis maasikaid. Polnud väga suur ega tolmune maantee, söögu siis. Aga olgu, jõudsime kohale.

Jõudsime üsna täpselt jõelaev Lonny igatäistunnilise väljumise ajaks. Hästi apetiitne pilt kaugelt ja kõrgelt:
http://www.taevapiltnik.ee/blog/2012/06/13/taevaskoja-ahja-jogi-ja-lonny-taevaskoja-ahja-river-and-lonny/  ja mitte nii kõrgelt:

ja ja mitte nii kõrgelt koos kapteniga:

ja mitte nii kõrgelt ilma kaptenita aga Henriga:

ja mitte nii kõrgelt aga üsna tüüpilise vaate ja Rasmusega:

ja nagu juba küllalt ei oleks:

Nüüd on küllalt. Vähemalt siia Lonny pardal tehtud pilte seekord enam ei pane.

Igatahes Lonny sõidab mööda paisjärve, mis rajatud särtsu saamiseks. Selle nimel siis mitu teist “taevaskoda” kuni kaheksa meetrit vee alla maeti. Jõgi olla olnud väike ja käänuline, kive täis ja kuiva jalaga ületatavgi. Loogenlnud keset künkaid ja metsi. Mets võetud odava tööjõu kaasabil maha, odav tööjõud aga kummarduma ei vaevunud ja kännud said keskmiselt meetrised. Vee all, mis vahet sel on, eksole.

Lonny pealt maha saades jalutasime sealkandis lihtsalt ringi, mis siin ikka pikka juttu teha:

Järgmine vaatamisväärsus oli Väike Taevaskoda koos Neitsikoopaga. Legend räägib, et seal koopa sügavuses noored neitsid, suhteliselt riivitavad porgandid sealjuures, ketravat kas kulda või pelgalt kuldseil kangastelgedel. Aga nagu muinasjuttudes alati, on ka siin konks, ei ole nii, et marsid sisse ja krabad naisi. Peab olema jaaniöö. Ja noh, peab oskama ussisõnu. On jama. Nii palju kui kirjalikest allikaist välja lugeda võib, siis ussisõnade viimsed mõistjad olid Leemet, onu Vootele ja ilmselgelt ka Meeme pidi ühtteist oskama. Kuigi lõpuni ei saa välistada ka nõutud oskusteabe võimalikku taasavastamist, kuna ussid on ju ometi alles ja Põhja Konn magab samuti abitut und. Keegi kunagi ju võiks proovida nendega suhelda. Reaalselt lähimal ajal aga ei ole ühtegi võimalikku stsenaariumi, mille käigus saaks keegi selgeks ussisõnade saladused. Raudrüütlite ajast alates on rukkileib meie meeli nüristanud sedavõrd, et ussisõnade know-how on ilmselt väga pikalt veel varjusurmas kui mitte lõplikult kadunud. Kuigi ju oleks võinud kõik minna teisiti aga ega raamat ei ole soovikontsert. Seega Neitsikoopa süüta neitsid saavad ilmselt rahus oma süütust pidada.

Kõrvalmärkusena, enamasti Juur ja Kivirähk kasutavad Eurovisiooni ülekande ajaks koondunud tähelepanu, et serbohorvaadi palgani varjus rääkida õhtu esimeses pooles kirjandusest, näiteks viimati oli teemaks Tiit Tarlapi teos “Lõhestusjoon.” Panite tähele, et praegu tegin ma kolamiste juttudega sama asja Kivirähki enda kirjutiste kohta. Oi ma olen osav.

Üleval pildil siis Neitsikoobas ja ülevalgustatud huvilised.

Suur Taevaskoda – see onju paju suurem kui väike, lihtne!

Seda, kui kõrge ta täpselt on, mõistab tegelikult alles siis kui koja kõrvalt trepist üles ronida. Kurat, oli nüüd vaja siia ronida??!!?? Aga see, kes trepiastmeid üle loeb, peaks tõsiselt mõtlema huvitavama hobi hankimise peale.

Salakuulaja kivi oli ka. Ütleme nii, et vanad eestlased fantaasiapuuduse käes küll ei vaevelnud. Suhteliselt keskpärane kivi ja lugusid juures oi kui mitu. Mine ja vali ise endale sobiv. Ma siinkohal ei hakka…

Emaläte on ilusa ja selge veega allikas. Taaskord tuleme vanade eestlaste juurde, kes rääkisid, et kui piisavalt seal pesta või juua, võtab vanusest arvestatava jupi maha. Täpne retsept on allika kõrval infotahvlil ka olemas, kui kedagi peaks mingil põhjusel huvitama igavene noorus.

Ave, igatahes, on nüüd küll noor, igavesti vist:Rasmus peaks hakkama aga uuesti käima õppima ja Henri vanus, hmm, oleks miinustes… Oh seda matemaatilist huumorit. Õudne.

Matkatarkus number 3:

Mini on käima lükkamiseks parim auto!

Juhtus sedasi, et Taevaskoja parklas oli ütlemata suur hulk Minisid, kelledest ühte pidi käima lükkama. Situatsioonikomöödia oma parimal võimalikul tasemel.

Minid rivis:

Ja tagasitee. Endomondos: http://www.endomondo.com/workouts/oUvDsNfewEs. Pildi peal:

Taaskord maasikad, sülle ja kukile. Henri tahtis veel Taevaskojas olla, veel laevaga sõitma minna, veel kõike. Siis aga jäi süles magama. Ave aga sai liblikaga sõbraks:

Tagasiteel kõik magasid rongis:

Pool kaheksa jõudis rong Tallinna.
Kiidan mõlemaid poisse, et vapralt ja huviga kaasa kolasid, polnud vingu ja virinat, pigem pidi neid kinni hoidma, et nende jooksmised kurvalt ei lõppeks.

Esimest korda viis mind Taevaskoja kanti kolama ja jutustas mulle rahvapärimuses ringlevaid lugusid edasi Tiiu.

Lahkugem linnast, kui saab. Kõik.

3 thoughts on “Taevaskolamine

  1. Mariliis

    Väga tore oli lugeda Teie reisust ja vaadata pilte. Neli vahvat reisiselli! Jätkake samas vaimus. 🙂

  2. Pingback: Võru-Räpina ehk kanuudega Võhandul | Minu möla

  3. Pingback: Tapa-Kehtna II | Minu möla

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *